Viimastel päevadel on palju kära tekitanud küsimused, kes, kuidas ja millistel tingimustel saab elatisraha nõuda vanavanematelt ning millised õigused ja kohustused sellega vanavanematele kaasnevad.
Seadus tekitab segadust
Täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased – ehk siis lapse vanemad ja vanavanemad – on Perekonnaseaduse § 96 kohaselt kohustatud ülalpidamist andma. Samuti määrab Perekonnaseadus ka ülalpidamiskohustuslaste järjekorra, mille alusel ülalpidamist annab alaneja sugulane enne ülenejat sugulast. Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et esmajärjekorras peavad last üleval tema oma vanemad ning kui neid ei ole või nad seda kohustust täitma ei ole võimelised, siis alles on selleks kohustatud vanavanemad. Selline sõnastus tekitab aga sagedasi valearvamusi, nagu oleks ülalpidamist vajaval isikul võimalik valida, kelle vastu ta oma elatisraha nõude suunab.
Teatud kindlad nõuded
Loomulikult ei ole see nii ning ka elatisraha nõudega vanavanemate vastu kohtusse minekul on teatud eeldused. Vastavalt Riigikohtu selgitustele võib vanavanemate vastu laps elatisraha nõudega pöörduda vaid sel juhul, kui elatisraha nõuet ei ole võimalik vanema vastu esitada või on elatisraha väljamõistmist liiga keeruline saavutada. Eelkõige peetakse siin silmas sellist olukorda, kui ei ole teada vanema viibimiskohta – mis välistab ka tema vastu kohtusse pöördumise – ning ka sellist, kui on olemas vanemalt elatisraha väljamõistev kohtulahend, mida aga täitemenetluses pole võimalik täita, kuna elatisraha maksma kohustatud vanemal ametlik sissetulek ja vara puuduvad. Sellisel juhul saabki lapse elatisraha nõudega oma vanavanemate vastu kohtusse minna. Elatisraha nõuet saab esitada ainult selle vanema vanemate vastu, kes ülalpidamiskohustust ei täida.
Vanavanemad saavad elatisraha tagasi nõuda
Makstud elatisraha suhtes tekib vanavanemal oma lapselapsele regressiõigus – kui isa asemel tasusid elatisraha isa vanemad, siis tekib neil nõudeõigus oma poja vastu.