Ülemäära usaldav suhtumine oma elukaaslasesse viib mõnikord selleni, et inimesed maksavad aastaid hüpoteeki olemata seejuures eluaseme kaasomanik.
Naine ja mees elasid koos, otsustasid hankida eluaseme, kuid ei olnud ametlikult abielus. Koos elati 11 aastat, sündis ühine laps. Kui otsustati lahku kolida, selgus, et naine ei ole omanik. Kinnisvara ostuks võetud laenu tagasimakseid tehti võrdses osas, kuid dokumentide järgi on omanik ainult mees. Sellist olukorda esineb üsna sageli.
Juriidiliselt tuleb nende suhet tõlgendada mitte peresuhtena vaid partnerlussuhtena, sest abielu ei olnud sõlmitud ja perekonnaseadus selliseid olukordi ei käsitle. Seetõttu võime öelda, et osapoolte vahel oli sõlmitud suuline partnerlusleping. Nad kasutasid oma raha ühiselt, et omandada kinnisvara. Mõlema elukaaslase finantstegevust on võimalik täpselt tuvastada ja selle alusel saab kohus määratleda, kellele elukaaslastest milline osa korterist kuulub.
Kui oleks olnud sõlmitud ametlik abielu ning muid kokkuleppeid vara suhtes ei oleks sõlmitud, oleks ühisvaraks kogu vara, mis on abielu ajal omandatud ükskõik kumma abikaasa nimele.
Oluline ei ole see, kui suur on kummagi sissetulek või kes maksab arveid. Naine võib olla koduperenaine ja mees teenida tulu ning pidada üleval kogu peret, aga kui nad otsustavad abielu lahutada, jagatakse kogu vara pooleks. Perekonnale antud panus ei seisne üksnes rahanumbrites. Hinnata ja austada tuleb ka naise kui kodu hoidja panust.
Lisaks tuleb arvestada, et igasugused kohustused, näiteks ühe abikaasa võetud laenud, millest teine ei olnud teadlik, on samuti ühised. Siin on siiski võimalikud ka erandid. Näiteks kui laene võeti ühe abikaasa mängusõltuvuse tõttu, teine ei olnud teadlik ja suudab tõendada, et raha ei kulutatud pere huvides, ei ole laenukohustus ühine.
Keeruliste ja vaidlusi tekitavate olukordade vältimiseks vara teemal võib ametlikus abielus olles juba varem otsustada ühisvara asemel lahuvara kasuks.