Võtame näiteks olukorra, kui elatisraha maksmine on küll laste isale kohtuotsusega määratud, aga seda kohtuotsust ta ei täida ning elatisraha maksab väga kaootiliselt. Maksmata elatisrahast on tekkinud juba üsna suur võlg ning asi on läinud edasi ka juba kohtutäiturile. Aga kui hiljem on välja kujunenud nii, et lapsed viibivad perioodiliselt igas kuus mõne aja ka isa juures, kas siis oleks isal õigus nende päevade eest ise elatisrahast mahaarvamisi teha? Või võib ta sellest omavoliliselt maha arvestada kulutused, mida ta on teinud lastele riideid jmt. ostes? Ning üleüldse – kui vanalt tekib lapsel endal otsustusõigus sellest, kumma vanema juures ta elada soovib? Küsimus on aktuaalne, sest ka sellest hakkab edaspidi sõltuma, kes kellele elatisraha maksma peab hakkama.

Seadus sätestab, et kui elatisraha kindel summa on juba kohtuotsusega välja mõistetud, siis ei ole elatisraha maksmiseks kohustatud isikul õigust teha sellest summast oma suva kohaselt mahaarvestusi. Elatisraha summa muutmiseks tuleb pöörduda kohtusse, kuid kui elatise vähendamise soovi põhjuseks on viibimine oma lastega koos vaid mõnel päeval kuus, siis kindlasti ei anna see veel alust elatise mingilgi määral vähendamiseks.

Mis puudutab lapse enda otsutusõigust sellest, kumma vanema juures ta elada soovib, siis selleks kindlat piiri sätestatud ei ole. Sellises olukorras tuleks eelkõige lähtuda lapse huvidest ning loomulikult ka lapse enda soovist. Seda viimast siis niivõrd, kuivõrd seda võimaldab tema vanus. 15-aastane laps on selleks ilmselt juba üsna pädev ning teda ei hoia ka väga kinni, kui ta on otsustanud teise vanema juurde elama minna. Aga samas on ilmselt ka juba 13-aastane sellise otsuse tegemiseks piisavalt vana.

Selliste küsimuste lahendamiseks pöördu oma ala spetsialistide poole.