Lapse elatis baseerub poliitikal, et mõlemad vanemad on kohustatud oma lapsi finantsiliselt toetama, isegi juhul, kui lapsed ei ela oma mõlema vanemaga koos. Laste elatis hõlmab siinkohal ainult laste finantsilist toetust ja mitte toetuste teisi vorme, nagu näiteks emotsionaalne- ja intellektuaalne toetus, nende füüsiline hooldus või pakutav hingeline tugi.
Kui lapse elab koos mõlema vanemaga, siis teevad kohtud väga harva – kui ükdse – vanematele ettekirjutusi selles osas, kuidas ja mil määral oma lastele finantsilist toetust avaldada. Kui aga vanemad koos ei ela, siis määravad kohtud teise vanema nõudmisel ühele vanemale kohustuse maksta teisele vanemale elatist, mis on määratud lapsele finantstoetuseks. Sellise elatisraha suurus võib olla kindlaks määratud arvestades asjaolusid iga juhtumi puhul eraldi või üldise valemi järgi, mis sätestab minimaalse elatisraha suuruse. Eesti Vabariigis on selline minimaalne elatisraha suurus kindlaks määratud poole riiklikult kehtestatud alampalga suuruse summaga.
Lapse „kohalviibimise“ kulud katab kumbki vanem ise
Lapse elatisraha sisse ei arvestata neid kulusid, mis on seotud lapse viibimisega eemaloleva vanema juures. Selliste kulude eest vastutab eemalolev vanem ise. Seega kui üks lapsevanem on kohustatud maksma teisele vanemale elatisraha, siis lisaks sellele vastutab ta lapse toitmise ja majutuse ning lapsele vajaliku mööbli, tualett-tarvete, riiete ja mänguasjade ostmisega seotud lapse kulude eest ise – kulud, mis on otseselt seotud lapse viibimisega hooldusõiguseta vanema või elatisraha maksmiseks kohustatud isiku juures.
Elatisraha maksmine vs. kohtumised lapsega
Lapse elatisraha küsimus ja kohtumiste kord lahuselava vanemaga on enamustes jurisdiktsioonides käsitletavad kahe täiesti eraldiseisva asjana ning neid puudutavad õigused ja kohustused võivad olla ka eraldi täitmisele määratavad. Hooldusõiguslik lapsevanem ei tohi keelata lapse kontakti teise vanemaga ka juhul, kui too oma elatisraha maksmise kohustust ei täida või täidab seda puudulikult. Lapse keelamine teise vanemaga kohtuda ei tohi olla “karistus” elatise mittemaksmise eest. Seega on mittehooldusõiguslik lapsevanem kohustatud oma lapsele elatisraha maksma ka juhul, kui talle on kontakt lapsega osaliselt või täielikult keelatud.
Lisaks on mittehooldusõiguslik lapsevanem vastutav elatisraha maksmise eest isegi siis, kui ta mingil põhjusel ise suhet oma lapsega ei soovi. Kohtud on jäänud seisukohale, et sellisel juhul on “asendab” lapsele osutatav finantsiline tugi elatisraha maksmise näol täiskasvanu soovimatuse olla lapsevanema rollis.
Kuigi aga elatisraha ja kontakt lapsega on enamustes riikdies käsitletavad eraldi küsimustena, võib mõningates õigusruumides ka üks teist mõjutada. Nii võib näiteks Inglismaal elatisraha suurust vähendada selle alusel, mitu ööd nädalas laps regulaarselt mittehooldusõigusliku vanema juures veedab.