Elatisraha on teatud isikule pandud juriidiline kohustus oma endisele elukaaslase ülalpidamiseks lahkumineku ja abielulahutuse vahelisel perioodil ning peale abielulahutust, mille määramise alused ja suuruse määrab iga maa perekonnaõigus eraldi. Traditsiooniliselt pidi elatisraha maksma abielumees oma endisele naisele, aga alates 1970-ndatest aastatest on Lääneriikides koos soolise võrdsuse põhimõtete propageerimisega toimunud muutus ka selles osas – ka mees võib olla õigustatud saama elatisraha oma endiselt naiselt.
Päritolu Termin “elatisraha” tuleneb ladinakeelsest sõnast alimōnia (“toitmine, ülalpidamine”, sõnavormist alere, “toitma”), millest omakorda tuleneb ka mõiste “toitev” (seostatult toidu ja toitumisega) ning Śoti õiguse kontseptsioon nn. alimentidest, mis kujutas endast abikaasa kohustust peale lahutust kindlustada oma abikaasa elukoha, söögi, riiete ja muu vajalikuga.
Ajalugu Elatisraha vajadus, suurus ja kohustus on olnud arutluse all juba iidsetes juriidilistes tekstides, kaasa arvatud Babüloonia Hammurapi seadustes (1754 eKr.), mis deklareerib, et mees peab võimaldama ülalpidamist naisele, kes on talle lapsi sünnitanud, et naine saaks need lapsed üles kasvatada. 137. Kui mees soovib lahku minna naisest, kes on talle lapsi sünnitanud või oma abielunaisest, kes on talle lapsi sünnitanud, siis peab ta sellele naisele andma kaasavara ja osa põllu, aia ja maja kasutusvaldusest, et ta saaks kindlustada oma lapsi. Kui naine on lapsed üles kasvatanud, siis osa sellest, mis anti lastele – ühe poja osa – peab andma talle endale. Seejärel võib ta abielluda uue mehega. Samuti arutati elatisraha üle Justianuse koodeksis (AD 529-565). Elatisraha modernne kontseptsioon pärineb Inglise kirikukohtutest, mis määrasid elatisraha lahkumineku korral. Abielumehele määrati naisele elatisraha maksmise kohustus peale lahkuminekut kuni lahutuse jõustumiseni põhjendusega, et abielumehel on kohustus oma naist ülal pidada abielu ajal ja hoolimata lahkuminekust abielu kestab veel. Lahutusjärgse- või edaspidise kestva iseloomuga elatisraha määramine põhines samuti arusaamal abielu kestmisest, kuna kirikukohus saigi anda ainult lahutust a mensa et thora, mis tänapäeva mõistes on sarnane lihtsalt lahkuminekule. Kuna selline lahkuminek abielu ei lõpetanud, siis mehe kohustus oma naist ülal pidada säilis. Lahutusõiguse liberaliseerumine toimus 19.sajandil, kui lahutus sai võimalikuks ainult ühe abikaasa poolt toimepandud abielurikkumise tõttu. Selle tulemusena seoti ka elatisraha maksmise nõue lahutuses süüdioleva poolega. Elatisraha naisele määrati eeldusel, et selle maksmise kohustuse lõpetamine seoses lahutusega oleks lubanud süüdioleval mehel nagu oma abielurikkumisest kasu lõigata, kuna abielu ajal oli ta kohustatud oma naist ülal pidama. Kui aga abielurikkumise sooritas naine, siis minetas ta sellega mehepoolsele jätkuvale ülalpidamisele igasuguse nõudeõiguse. Sellegipoolest suutsid tol ajal väga harvadel juhtudel pooled üleüldse midagi maksta, seega ka kohtud määrasid seda haruharva. Aja möödudes meeste sissetulekud suurenesid ning koos elatisraha maksmise võimaluse kasvamisega kasvas ka selle määramiste arv kohtute poolt. Põhiliselt toimus see seetõttu, et naine sai näidata jätkuva ülalpidamise vajadust ning mees oli võimeline seda maksma. Muutus elatisraha määramise korras toimus vastavalt poolte kokkuleppel toimuvate lahutuste arvu suurenemisega – kui kellegi süül toimunud lahutuse korral oli elatisraha nõudmine teise poole õigus, siis poolte kokkuleppel toimunud lahutuse korral hakkas selle määramine olema tingimuslik. Samuti hakkas alalise elatisraha määramine oma “populaarsust” minetama, kuna paljudel juhtudel takistas see maksma kohustatud endisel elukaaslasel oma uue elu alustamist. 1970-ndatel otsutas Ameerika Ühendriikide Ülemkohus ka elatisraha määramisega võidelda soolise diskrimineerimise vastu ning sellega kasvas meessoost elatisraha saajate arv 2006.aastaks 3,6%-ni. Rääkimata siis juba viimase aja superstaaride lahutuste ilmekatest näidetest, kus nt. Britney Spears, Victoria Principal ja Jessica Simpson pidid maksma miljoneid dollareid oma endistele meestele, kes ka ise olid ajanduslikult väga hästi kindlustatud. Muutusi on teisigi – näiteks võib Massachusetts´is ja Louisiana´s endisele abikaasale määratava elatisraha suuruse määramisel võtta arvesse ka maksma kohustatud abikaasa uue elukaaslase sissetuleku suurust. Õigusbüroo Progressor on spetsialiseerunud ka elatisrahale. Vaata täpsemalt tsiviilõiguse õigusteenuse lehelt.