Tihtipeale esineb kohtupraktikas olukordi, kui taotletakse elatisraha vähendamist alla seadusega sätestatud miinimummäära. Ka selleks annab seadus kohtule õiguse mõjuval põhjusel, mis oleneb juba konkreetsest olukorrast.

Nii arvestab kohus ka seda, kumma vanema juures laps alaliselt elab ning milline on tema suhtluskord lahusoleva vanemaga. Kui lahusoleva vanemaga koosviibitud aeg on oluline osa, siis võib arvestusse tulla asjaolu, et lapse viibimisel tema juures täidab lahusolev vanem lapse ülalpidamiskohustust vabatahtlikult. Vajalik on siinjuures kindlaks määrata ka lapse vajaduste kogumahtu ning mõlema vanema osa nende katmisel. Igasugune nõue ja sellega seostuvad asjaolud kuuluvad nõudja poolt tõendamisele.
Elatisraha vähendamisele võib aluse anda ka uute ülalpeetavate lisandumine, sest paratamatult saab sellest mõjutatud selle vanema varaline seisund. Seadus aga nõuab, et kõiki oma lapsi peab vanem toetama võrdselt ning hoolitsema selle eest, et kõigil tema lastel oleksid tagatud toimetulekuks ja arenguks võrdsed võimalused.
Vanem ei pea olema täielikult töövõimetu selleks, et saavutada elatisraha vähendamine selle suuruseni all miinimummäära, kuid püsiv võimetus tööga elatist teenida peaks siiski sellisel juhul olema tingitud vanema puudest või tervisehäirest. Piisava muu vara olemasolul ei pruugi kohus töövõime kaotust siiski lugeda piisavaks aluseks elatisraha vähendamiseks alla miinimummäära.
Loomulikult peab kohus elatisraha suuruse määramisel arvestama ka vanema võimega sellises suuruses elatisraha maksta. Vanem on küll elatisraha teenimiseks tegema kõik temast oleneva, kuid samas ei tohi see olla talle ka ebamõistlikult koormav ega panna teda ennast olukorda, milles ta enda vajalik minimaalne elustandard kannatama hakkaks või nõuaks toetuse saamiseks tema enda pöördumist riigi poole.