Transpordiameti statistika järgi oli 2023. aastal toimunud 1730 liiklusõnnetust, milles sai vigastada 1949 inimest ning oli 59 hukkunuid.1 Viimase viie aasta (2019 – 2023) statistika on ärev – liiklusõnnetuste ja vigastatute arv on sisuliselt üksnes kasvamas. Peaaegu iga liiklusõnnetuse tagajärjel põhjustatakse vahetult kahju teistele isikutele – kas materiaalset või moraalset. Põhiseadus deklareerib sõnaselgelt, et igaühel on õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele.2 Põhiseaduses sätestatud põhimõtte valguses oli Võlaõigusseadusse tekkinud mootorsõiduki kui suurema ohu allika valdaja vastutuse institutsioon3, mis sätestab mootorsõiduki valdaja ehk juhi kõrgendatud vastutuse standarti tekitatud kahju eest. Teisisõnu tekib mootorsõiduki valdajal möödapääsematu kohustus hüvitada teis(t)ele isiku(te)le tekitatud kahju, kui mootorsõiduki käitamisel realiseerus mootorsõidukile iseloomulik risk (isiku jäämine mootorsõiduki alla, kokkupõrge teise mootorsõidukiga jne). Kusjuures sellisel juhul ei hakka vastutus kahju tekitamise eest sõltuma mootorsõiduki valdaja süüst ehk mootorsõiduki valdaja peab hüvitama tekitatud kahju täies ulatuses. Väärib tähelepanu juhtimist, et elektritõukerattad kvalifitseeritakse ka mootorsõidukiteks4, mistõttu elektritõukerattaga kokkupõrkes vigastada saanud isikutel tekivad samad õigused, kui auto allajäämisel.
Mootorsõiduki valdaja vastutus kahju tekitamise eest langeb ära, kui kahjustatakse mootorsõidukiga veetavat asja, mida mootorsõidukis viibiv isik ei kanna seljas ega kaasas; kahjustatakse mootorsõiduki valdajale hoiule antud asja; kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tahtlik tegu, välja arvatud juhul, kui kahju tekkis õhusõiduki käitamisel; kannatanu osales mootorsõiduki käitamisel; kannatanut veeti tasuta ja väljaspool vedaja majandustegevust. Teisisõnu ei teki mootorsõiduki valdajal kohustust hüvitada kahju, mis tekkis force majeure tõttu ehk asjaolu tagajärjel, mida mootorsõiduki valdaja ei saanud ette näha ega ületada selle imnemisel (nt eriti raevukas iiling, mis suunas mootorsõiduki valesse suunda); kui kannatanu ise aitas kahju tekkimisele kaasa (nt jälakäija ise hüppas mootorsõiduki ette ning sai vigastada); kui kaasreisijast kannatanu ise keeras ratast ootamatult ning suunas mootorsõiduki valesse suunda; kui vigastada on saanud kaasreisija, kes sõitis tasuta ja taksoteenusest väljaspool. Teisisõnu tekib mootorsõiduki valdajal kahju hüvitamise kohustus igaühe suhtes, kes liiklusõnnetuse hetkel asub kahju põhjustavast mootorsõidukist väljaspool ega kutsu kahju tekkimist ise esile – jälakäija, jalg- või mootorrattur, teises mootorsõidukis asuvad inimesed. Võlaõigusseadusest tulenev mootorsõiduki kui suurema ohu allika valdaja vastutuse institutsioon on seega üsna sirgjooniline ehk kui kahju on tekkinud ning kõik eelpool kirjeldatud eeldused on täidetud, siis selle põhjustajal ehk mootorsõiduki valdajal ei ole võimalust kahju hüvitamise kohustusest pääseda. Liiklusõnnetuse asetleidmisel alustab Politsei- ja Piirivalveamet kriminaalmenetluse, milles raames võib kannatanu tasuta esitada oma nõude kahju põhjustanud mootorsõiduki valdaja vastu ehk nn tsiviilhagi.5 Kohus võib aastaid veniva menetluse tulemusena mõista mootorsõiduki valdajalt kannatanu kasuks hüvitise, mis võib moodustada kümneid tuhandeid eurot. Õigluse saavutamine võib aga peatuda raja lõppus, kui selgub, et mootorsõiduki valdajal ei jätku varast hüvitise maksmisele.
Sellise olukorra vältimiseks ning hüvitise saamise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks on Eestis loodud kohustusliku liikluskindlustuse institutsioon Liikluskindlustuse seaduse alusel.6 Selle kohaselt peab liikluses kasutusel oleva sõiduki kohta olema sõlmitud liikluskindlustuse leping ehk sõiduki juhtidel peab eksisteerima kohustuslik vastutuskindlustuse leping. Liikluskindlustus kujutab endast kohustuslikku tsiviilvastutuskindlustust, mille järgi peab kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule. Kindlustusandja ja kindlustusvõtja asuvad sel juhul solidaarvõlgnike rollis ehk kahjuhüvitise maksmist võib nõuda mõlemalt neist korraga. Liikluskindlustuse seaduse kohaselt hõlmab kahju hüvitamise kohustus ennekõike küll materiaalset kahju (kahjustatud sõiduk, riided, kellad jne). Praktikas ei teki olulisi probleeme hüvitise saamisega materiaalse kahju eest. Kannatanu esitab mootorsõiduki valdaja kindlustusandjale kahjustada saanud vara nimekirja ja ligikaudse väärtuse (või alternatiivselt kahjustada saanud vara taastamise hinnapakkumise) ning kindlustusandja viib läbi kahjumenetlust, mille tulemusena otsustab kindlustusandja, mida ja mis suuruses hakkab ta hüvitama. Vaidlusi tekib aga mittevaralise ehk moraalse kahju eest hüvitise saamisega, kuna selle suuruse määramine rahalises ekvivalendis on praktikas väga keeruline.
Liikluskindlustuse seaduse paragrahvi 32 lõike 1 järgi on kindlustusandja kohustuseks hüvitada mh ka liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud mittevaraline ehk moraalne kahju. Kuigi kindlustussumma (ehk kahjuhüvitise ülempiir) ühe kindlustusjuhtumi kohta, olenemata kahjustatud isikute arvust, surma põhjustamise, tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral on 5 600 000 eurot7, ei tunnista meie tavapärane kohtupraktika sedavõrd suuri kahjuhüvitisi. Liikluskindlustuse seaduse paragrahv 32 lõige 3 sätestab mittevaralise kahju eelduslikud suurused, mis sõltuvad kannatanu tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusest ning jäävad vahemikku 100–3200 eurot. Vastava õigusnormi lugemisel võib jääda mulje, et tegemist ongi kahjuhüvitise ülempiiridega ning hüvitise suurus neid ületada ei tohi. Kuigi Eesti Vabariigi turul tegutsevad kindlustusandjad püüavadki Liikluskindlustuse seaduse paragrahv 32 lõiget 3 just sellist tõlgendada, võib julgelt öelda, et see tõele ei vasta.
Tõik, et kahjuhüvitise summa võib Liikluskindlustuse seaduse paragrahv 32 lõikes 3 sätestatud ületada, tuleneb vahetult õigusnormi sõnastusest, Liikluskindlustuse seaduse paragrahvi 25 lõikest 1 ning hetkel aktsepteeritavast kohtupraktikast. Õigusnormi sõnastus viitab selgelt sellele, et tegemist on üksnes eeldatava kahju suurusega ehk tegelik kahju suurus võib vabalt olla ka suurem. Liikluskindlustuse seaduse kehtestamisel nähti hüvitise ülempiiri asemel hüvitise eeldusliku suuruse kehtestamisel kannatanu tõendamiskoormise lihtsustamise funktsiooni: kindlustusandja rahuldab kannatanu nõude seaduses toodud ulatuses vastavalt kehavigastuse või tervisekahjustuse liigile ning sel juhul ei pea kannatanu kahju suurust eraldi tõendama.8 Kui kannatanu nõue moraalse kahju suuruse osas ületab seaduses sätestatud eeldatavat suurust, peab kannatanu esitama selle kohta lisa tõendeid ja oma positsiooni põhistama. Hetkel aktsepteeritav hüvitise suurust moraalse kahju eest käsitlev kohtupraktika ei ole ühetaoline. Keskmise hüvitise suurus moodustub kuni 7000 eurot9. On teada aga kohtuasju, kus kannatanu(te) kasuks mõisteti välja 25 000 eurot10, 50 000 eurot11 ning 125 000 eurot12. Sedavõrd suuri kahjuhüvitise suurusi moraalse kahju eest õigustab Riigikohtu seisukoht, et mittevaralise kahju hüvitise suurus sõltub mh üldisest heaolu tasemest ja isegi 30 000 ei ole üleliigne hüvitis.13 Samuti oli Riigikohus mitu korda rõhutanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel peab kohus juhinduma muu hulgas senisest kohtupraktikast.14 Teisisõnu peab hüvitis mittevaralise kahju eest moodustama sama palju, kui kohus oli kannatanu kasuks mõistnud varasemas praktikas enam-vähem sarnastel tingimustel. Kusjuures kahjuhüvitise summa peab arvestama ka infaltsiooni ja tarbijahinnaindeksi muutumist. Riigikohtu praktikast hoolimata kipuvad aga kindlustusandjad piirduma vaid Liikluskindlustuse seaduse paragrahv 32 lõige 3 sätestatud mittevaralise kahju eelduslike suurustega. Seega juhul kui kannatanu jääb kohtuvälises suhtlemises kindlustusandjaga tet-a-tet, ei ületa 90% juhtumides kahjuhüvitis Liikluskindlustuse seadusega ettenähtud maksimaalset 3200 eurot. Alternatiivselt võib kannatanu esitada hagi mootorsõiduki valdaja vastu kriminaalkohtumenetluses, kuid eksisteerib tõenäosus, et kannatanu ei näe kunagi tema kasuks mõistetud raha, kuna mootorsõiduki valdajal varast ei jätku.15
Seadusandja oli näinud ka sellist ebaõiglast olukorda ette ning loonud mehhanismi, tänu millele võib kannatanu oma õigusi tõhusalt kaitsta. Kuna kindlustusandja ja kindlustusvõtja on solidaarvõlgnikud Võlaõigusseaduse paragrahv 521 lõige 1 lause 1 järgi, siis kindlustusandjat võib kaasata kriminaal(kohtu)menetlusse solidaarkostjana Kriminaalmenetluse seadustiku paragrahv 39 lõike 1 ja 2 järgi. See annab võimaluse esitada tsiviilhagi mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise saamiseks korraga nii kindlustusandja ja kindlustusvõtja vastu. Sel juhul määrab õiglase hüvitise suuruse kohus arvestades kehtivat kohtupraktikat. Kohtumenetluse tulemusena võib kohus mõista kannatanu kasuks suurema hüvitise lähtuvalt ka Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt peab kohus mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel sõltumata poolte taotlustest arvestama mh poolte majanduslikku olukorda.16 Ehk tõsisisõnu peab kohus arvestama mh sellega, et solidaarkostjana hakkab menetluses osalema ka kindlustusandja, kelle näol on tegemist majandusliku kasumi saamisele suunatud ettevõttega, kellele on ettenähtud erilised kapitali ja likviidsuse nõuded ja kelle üle teostab pidevat järelevalvet finantsinspektsioon. Seega ei saa kindlustusandja jaoks ka hüvitise maksmine summas 100 000 eurot osutuda koormavaks.
Ei tohi loota aga vaid kohtule kui õiglase garandile. Kannatanu hagi läbivaatamisele hakkavad kohalduma tsiviilkohtumenetluse reeglid ja õigusnormid. Tsiviilkohtumenetlus (kui ka kriminaalkohtumenetlus) on oma olemuselt võistlev menetlus. See on menetluse liik, kus kumbki pool peab ise tõendama kõik asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited – st tooma tõendeid, asjakohaseid õiguse printsiibe ja õigusnorme ning kohtupraktika ja siduma seda konkreetse asja asjaoludega. Kohus ei saa aga protsessi sekkuda ega pooled abistada. Seega peab kahjuks tunnistama, et sõltumata sellest, et meie õigussüsteemis eksisteerib küll õiguskaitsemehhanism, mis võimaldab õigluse taastada, ei oska tavalistest inimestest kannatanud seda mehhanismi kasutada. Selle tulemusena vaid kaotavad kannatanud oma aega, närve ja raha jäädes lõppude lõpuks hüvitistega, mille suurused on määratud Liikluskindlustuse seaduse paragrahv 32 lõike 3 järgi.
Teatud ebaõiglus eksisteerib ka selles, et riik tagab kahtlustatavale/süüdistatavale esindajat ehk advokaati riigiabi korras ehk tasuta.17 Kannatanul selline privileeg aga puudub. Kindlustusandjat esindavad kogenud juristid, kes saavad palka selle eest, et püüavadki vähendada maksmisele kuuluvad kahjuhüvitised. Seega kannatanul jääb ainult pöörduda juristi/advokaadi poole oma enda raha eest. Siin on aga õnneks olemas teatud hele laik – kõik menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.18 See tähendab, et kui kannatanu võidab kohtumenetluses ehk tema hagi rahuldatakse, hakkavad tema õigusabi kulud kandma kindlustusandja ja kindlustusvõtja. Arvestades, et kogenud professionaalide abi tagab õiglase hüvitise saamist ning kõik õigusabikulud hakkavad kandma vastaspooled, siis tasub kindlasti pöörduda juristide poole õigluse taastamisega abistamiseks.
1 Transpordiamet. Liiklusõnnetuste statistika. Arvutivõrgus: https://www.transpordiamet.ee/liiklusonnetuste-statistika
2 PS § 25
3 VÕS § 1056 ja 1057
4 LS § 2 p 39, 40
5 KrMS § 38 lg 1 p 2 ning KrMS § 381 lg 4
6 RT I, 11.04.2014, 1; RT I, 07.03.2023, 35
7 LkindlS § 25 lg 1
8 O-J. Luik; A. Värv. Juridica. 2021. „Mittevaralise kahju hüvitisemäärad liikluskindlustuses.“ Lk 660
9 M. Sedman. Riigikohus. 2020. Tartu. „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded kriminaalasjades 2018.–2020. aastal.“
10 TlnRnKo 1-15-9505
11 TrtRnKo 1-15-5273 ning TlnRnKo 1-15-9505
12 TrtRnKo 1-15-5273
13 RKRKo 1-22-5835, p 38
14 RKTKo 3-2-1-1-01, p IV; RKTKo 3-2-1-51-05, p 22; RKTKo 3-2-1-34-05, p 22
15 K. Vainküla. Eesti Ekspress. 10.03.2020. „Karjuv ebaõiglus: 13 kannatanuga avarii põhjustaja on tasunud vaid 50 eurot valuraha.“ Arvutivõrgus: https://ekspress.delfi.ee/artikkel/89152811/karjuv-ebaoiglus-13-kannatanuga-avarii-pohjustaja-on-tasunud-vaid-50-eurot-valuraha
16 RKTKo 26.06.2013, 3-2-1-18-13, p 27 ning RKRKo 1-22-5835, p 30
17 KrMS § 43 lg 2
18 TsMS § 162 lg 1