Eesti võlaõiguse valdkond on piisavalt lai ja mahukas. Palju erinevaid lepinguid, neist tulenevaid õigusi, põhi- ning kõrvalkohustusi. Põhikohustused on eraldamatult seotud kindla lepingu liigiga. Nt müügilepingu puhul on müüja põhikohustuseks anda kindla asja üle ostjale ning ostja põhikohustuseks on võtta see asi vastu.[1] Töövõtulepinguga võtab töövõtja kohustuse saavutada teatud tulemuse ning tellija kohustub selle eest maksma kokkulepitud tasu.[2] Põhikohustused tulenevad vahetult õigusnormidest, mis reguleerivad teatud lepingu liiki. Lepingu sõlmimisel võivad pooled küll leppida põhikohustuste täitmise viisis, ajas jne, või ette näha ka sellist olukorda, et teatud põhikohustust ei teki (kui seadus seda sõnaselgelt ei keela). Kui leping sõlmitakse aga seaduses sätestatud kujul, siis kõik seadusega ette nähtud kohustused on pooltele järgimiseks kohustuslikud.
Kõrvalkohustused ei ole aga seotud kindla lepingu tüübiga. Kõrvalkohustus eksisteerib üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud lepingu sõlmimise hetkel. Kõige levinum kõrvalkohustus on praegu vaidlematult leppetrahv. Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.[3] Sageli leiab leppetrahvi kokkulepe töövõtulepingust, käsunduslepingust, üürilepingust ja laenu- või krediidilepingust. Nt juhul kui tellitud hoone ei ehitata valmis kokkulepitud ajaks – tellija võib nõuda leppetrahvi ehitajatelt; IT-süsteem jooksis kokku ning pangal tekkis seetõttu kahju – pank võib nõuda leppetrahvi IT-süsteemi toimimise eest vastutavalt ettevõttelt; üürnik lõhkus söögilaua üüritud korteris – üürileandja võib nõuda leppetrahvi üürnikult; krediidivõtja ei tagasta krediidi õigeagselt – krediidiandja võib nõuda leppetrahvi krediidivõtjalt.
Võlaõigusseadus, kus leppetrahvi institutsioon ongi sätestatud, lubab valida kaks alternatiivset teed leppetrahvis kokkuleppimisel. Esiteks võivad pooled kokku leppida, et leppetrahvi võib nõuda koos rikutud põhikohustuse täitmisega. Sellisel juhul mängib leppetrahv sundimisfunktsiooni – ehk kohustatud pool peab täitma oma kohustuse nõuetekohaselt (st õigel ajal, õiges kohas, õigel viisil). Juhul kui kohustatud pool kohustust nõuetekohaselt ei täida, siis õigustatud pool võib nõuda kohustuse täitmist (nt töö ümbertegemist) ning lisaks sellele ka leppetrahvi. Sel juhul tuleb kohustatud poolel viia töö lepingutingimustele vastavusse omal kulul ning lisaks sellele maksta kinni ka leppetrahv. Kuivõrd kõik pooled püüavad võlaõiguslikes suhetes maksimeerida oma tulud ning minimeerida kulud, siis teoorias tagab leppetrahvi kokkulepe seda, et kohustatud pool täidab oma kohustused kiirelt, kuid samuti korralikult.
Alternatiivselt võivad pooled ette näha, et leppetrahvi võib nõuda üksnes rikutud põhikohustuse nõuetekohase täitmise asemel. Sellisel juhul hakkab leppetrahvi kokkulepe mängima asendamisfunktsiooni. Teisisõnu peab kohustatud pool täitma põhikohustus, kuid selle mittetäitmisel peab maksma leppetrahvi. Õigustatud pool kaotab aga sellisel juhul õiguse nõuda rikutud kohustuse täitmist, et selle tulemus vastakski lepingutingimustele. Kui võrrelda kaks eelkirjeldatud alternatiivi, siis võib tekkida arusaam, et esimene alternatiiv on teisest alati parem. Õigustatud pool võib nõuda nii kohustuse täitmist kohustatud poole kulul kui ka nõuda leppetrahvi. Nagu alati on iga olukord aga unikaalne, mistõttu peab hindama 1. või 2. alternatiivi kohaldamise sobivust sõltuvalt õigustatud poole eesmärkidest.
Nt õigustatud pooleks on ettevõte, kellel on vaja, et teatud ajaks oleks ehitatud objekt A. Juhul kui selleks kindlaks määratud ajaks objekt A sõltumata põhjusest ei valmi, on õigustatud poolel vaja ehitada objekti B. Objekti A ehitamiseks palgab õigustatud pool ehitusettevõtte, kes kohustubki objekti A ehitama õigeks ajaks ning kooskõlas kõigi lepingutingimuste ja ehitusnormidega. Ehituse töövõtulepingu puhul on tavapärane leppetrahvis kokkuleppimine (kui ehitis ei valmi kokkulepitud ajaks, tellija nõuab jatkuvalt selle ehitamist ning lisaks sellele ka leppetrahvi tasumist). Antud juhul võiks õigustatud pool ka lisada töövõtulepingusse, et juhul kui objekt A ei valmi kokkulepitud ajaks, siis ehitusettevõte peab maksma leppetrahvi ning viima ehituse lõpuni või üksnes maksma leppetrahvi. Õigustatud pool ei ole aga sellest huvitatud – kui objekt A kindlaksmääratud ajaks ei valmi, siis õigustatud poolel ei ole enam seda vaja ning ehitatud peab olema juba hoopis objekt B. Tavalises (rahalises) leppetrahvis kokkuleppimine ei võimalda õigustatud poolel eelpool nimetatud eesmärgid saavutada. Leppetrahvi suurus peab olema sedavõrd kõrge, et see kataks ära objekti B ehituse, kuid selle täpset maksumust on raske ette näha. Lisaks sellele peab õigustatud pool objekti A ehitamata jätmisel läbima ehituse töövõtulepingu sõlmimise protsessi algusest peale – otsima uut ehitusettevõtet, sõlmima uue töövõtulepingu jne. Just sellises olukorras võib aidata asjaolu, et leppetrahv võib seisneda ka teatud teo tegemises.[4] Sellisel juhul võib õigustatud pool leppida ehitusettevõttega selliselt, et ehitusettevõte peab ehitama objekti A valmis kindlaksmääratud ajaks ning juhul kui see jääb ehitamata peab ehitusettevõte ehitama hoopis objekti B leppetrahvina.
Põhikohustuse rikkumine ei anna alati aga õigust nõuda leppetrahvi. Juhul kui kohustatud pool rikub oma põhikohustust force majeure ehk vääramatu jõu tõttu, siis õigustatud poolel ei teki võimalust nõuda leppetrahvi. Eesti õiguskorras peetakse force majeure’ks ehk vääramatuks jõuks iga asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.[5] Vääramatu jõu definitsioon on praktikas aga tõsiselt kitsas – reeglina peetakse vääramatuks jõuks üksnes sõda, tehnogeenset või looduskatastroofi ning ootamatut ja järsku majandussurutist. Nt ehitusmaterjalide hinnatõus ei kvalifitseerita vääramatuks jõuks, kuna olukord ehitussfääris on reeglina suhteliselt ebastabiilne ning ettevõtted aktsepteerivad riske, kui otsustavad sellega tegelema hakata. Pooled võivad aga omapoolse kokkuleppega muuta eelkirjeldatud printsiibi ära ning anda õigustatud poolele õiguse nõuda leppetrahvi ka siis, kui põhikohustuse rikkumine on vabandatav.[6]
Eesti õiguskord ei sätesta leppetrahvi suurust ega selle kindlaksmääramise tingimusi. Teisisõnu võivad pooled kokku leppida sellises leppetrahvi suuruses, mida nad ise peavad kohaseks konkreetses olukorras. Leppetrahvi suurus võib olla lepingus sätestatud kindla või muutuva summana. Esimesel juhul kooskõlastavad pooled täpne summa, mida õigustatud pool võib nõuda kohustatud poolelt põhikohustuse rikkumise korral. Leppetrahvi muutuv suurus sätestatakse lepingus protsendina, kas rikutud kohustus(t)e maksumusest või terve lepingu maksumusest. Leppetrahvi suurus ei muutu omaette lepingu terve kehtivuse perioodi vältel ning võib olla suurendatud või vähendatud vaid poolte täiendava kokkuleppega. Peab aga meeles pidama, et rahalisele leppetrahvile kohaldub üldjuhul ka viivis. Tesisõnu kui kohustatud poolelt nõutakse õigustatult leppetrahvi, kuid see jäetakse tasumata, võib õigustatud pool nõuda ka viivise tasumist leppetrahvi pealt. Lepingus võivad küll pooled kokku leppida selles, kas viivis hakkab leppetrahvile kohalduma ning mis suuruses. Ehksiis pooled võivad ise sätestada neile sobiva viivise suuruse või piirduda seadusjärgsega.[7] Kusjuures seadusandja on taganud kohustatud poole õiguste tõhusat kaitset ebamõistlikult suure leppetrahvi eest. Nimelt võib kohustatud pool nõuda leppetrahvi suuruse vähendamist kui leiab, et leppetrahv on ebamõistlikult suur. Eesti õiguskord ei sätesta leppetrahvi suuruse mõistlikkuse kriteeriume, kuid võib öelda, et leppetrahvi suurus, mis ületab rikutud põhikohustuse maksumuse on ebamõistlikult suur.
Üks olulisemaid leppetrahvi nõudmise eeldusi on see, et mõistliku aja jooksul pärast põhikohustuse rikkumise avastamist peab olema teatatud leppetrahvi nõudeõiguse kasutamisest.[8] Ehk õigustatud pool peab teavitama kohustatud poolt sellest, et ta kavatseb leppetrahvi nõuda. Kavatsusest teatamine annab kohustatud poolele võimaluse heastada põhikohustuse rikkumise (teha töö ümber, parandada kahjustatud asja jne). Pärast kavatsusest teavitamist võib õigustatud pool omakorda asuda kindlaks tegema leppetrahvi täpne suurus. „Mõistlik aeg“ on nn määratlemata õigusmõiste ehk termin, mida tuleb iga kord sisustada uuesti arvestades konkreetse olukorra asjaolusid. Teisisõnu võib ühel korral mõistlikuks ajaks osutada 7 päeva ning teisel juhul võib ka 6 kuud olla piisavalt mõistlik aeg leppetrahvi nõudmiseks. Ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi sissenõudmiseks või sellest teatamiseks oleks hea usu põhimõttega vastuolus, sest võimaldaks ühel lepingupoolel mõjutada teise lepingupoole otsustusi ja manipuleerida leppetrahvi nõude kui majandusliku surve avaldamise vahendiga.[9] Riigikohus oli leidnud, et mõistlik aeg võiks moodustada 3 kuud põhikohustuse rikkumise avastamisest kuni leppetrahvi nõudmiseni, kuid on sealjuures toonitanud, et kolm kuud võib teatud juhul olla ka ebamõistlikult pikk tähtaeg.[10] Võib aga kindlalt öelda, et leppetrahvi nõudmise kavatsusest peab teavitama nii kiirelt kui võimalik pärast põhikohustuse rikkumise avastamist.
Kokkuvõtteks saab öelda, et leppetrahv on päris lihtne, kuid samuti väga kasulik kõrvalkohustus, mida saab kasutada peaaegu iga lepingu liigiga. Leppetrahv annab võimaluse avaldada õiguspärast survet lepingu teisele poolele, mis suure tõenäosusega garanteerib põhikohustuste nõuetekohane täitmine. Leppetrahvi institutsioon on samas ka väga paindlik – pooled võivad ise valida, kas põhikohustuse rikkumisel hakkavad nad nõudma teatud teo tegemist või hoopis teatud teo tegemisest hoidumist, või rahasumma makmist, mis võib olla sätestatud kindla summana või protsendina. Sellest kõigest aga hoolimata on leppetrahviga seotud mitu tõsiseid lõkse, millest vahetult sõltub leppetrahvi kohaldamise edukus.
[1] VÕS § 208 lg 1
[2] VÕS § 635 lg 1
[3] VÕS § 158 lg 1
[4] VÕS § 158 lg 2
[5] VÕS § 103 lg 2
[6] VÕS § 160
[7] VÕS § 113 lg 1 ning VÕS § 94 lg 1
[8] VÕS § 159 lg 2
[9] VÕS. Kommenteeritud väljaanne. § 159. p 4.2.
[10] RKTKo 3-2-1-28-08, p 13